Noorte osalus on noorte kaasarääkimine neid puudutavates otsustes, ükskõik kas kodus, koolis, kodulinnas või -vallas, maakonnas, aga ka laiemalt Eestis, Euroopas ja miks mitte kogu maailmas. Aktiivse osaluse puhul teevad noored ise otsuseid ja pakuvad lahendusi, passiivse osaluse käigus aga tehakse kaasa ühiskonna pakutavates tegevustes.

Lisaks jaguneb osalus järgmiselt:

• avalik osalus: indiviidide kaasamine erinevatesse struktuuridesse ning demokraatlike
  institutsioonidesse (valimised/hääletamine; kuuluvus formaalsetesse
  organisatsioonidesse),
• sotsiaalne osalus: kollektiivsed tegevused, mille osana võivad üksikisikud olla
  kaasatud (vabatahtlik töö; kodanikuühendused),
• individuaalne osalus: valikud ja tegevused, mida indiviidid igapäevaselt teevad ning
  selle tulem ja mõju ühiskonnale, milles nad soovivad elada.

Noortele on osalust vaja, et nad saaksid end kuuldavaks teha; osalemine annab noorele inimesele võimaluse olla osa kogukonnast – tunda, et tema ja tema arvamus on olulised, samuti harjub ta nii kaasa rääkima, sekkuma ja mitte mööda vaatama, rikastades sel moel ka kogukonda.

Eestis on noorte osalust süstemaatiliselt arendatud ligi kümme aastat. Kui alguspäevil kasutati noorte osalusest rääkides terminit “osaluskogu”, siis nüüd räägitakse “osalusvõimalustest” – olgu see siis võimalus osaleda ennast puudutavates otsustusprotsessides mõnes organiseeritud vormis, nagu on osaluskogu, või mitteformaalses aktiivgrupis või ka mõne noorte osalusele suunatud tegevuse kaudu (nt osaluskohvik, aruteluõhtu vms).

Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) on noorte osalust ja osaluskogusid Haridus- ja Teadusministeeriumi toel arendanud juba 2008. aastast ning välja on kujunenud teadmuspagas, mille abil tagada igale noorele võimalus osaleda teda puudutavates otsustusprotsessides.