12. juuli 2021

Olgem ausad, Eesti noortevaldkonnas käärib juba ammu enne sellesuvist kuumalainet. Noored, kes on ilusate sõnade järgi meie ühiskonna tulevik, jäävadki tulevikuks ainult sõnades, sest tegusid nendele sõnadele ei järgne. Oleme PISA testi tulemuste tõttu harjunud kiitma Eesti haridussüsteemi, kuid selle kõrval peetakse vähemalt sama head noortevaldkonda tühiseks ning see kajastub aina enam riiklikes arengutes. 

Valdkonnas puuduvad sihid ja eesmärgid, sest valitsus pole siiani uut noortevaldkonna arengukava vastu võtnud. Jah, dokument on valmis ja selle sisu on valdkonnas tegutsejatele väga hästi teada, kuid sellele vaatamata eksleme pimedas, sest strateegiliste eesmärkide taga pole kinnitatud alust ega poliitilist tahet. Kuhu me suundume? Mida me saavutama peaksime? Need küsimused jäävad aga vastusteta. Nii riigi kui ka valdkonna organisatsioonide tegevusi mõjutab suuresti see, mida arenguplaanid ette näevad, sest päeva lõpuks jagatakse nende alusel raha ning seatakse prioriteete. 

Veel enam, haridus- ja teadusminister on noorte teemades täielikult läbi kukkunud – arengu ja selguse loomise asemel ootavad valdkonda kärped ning süsteemide muudatused ja ministril on täielik arusaamatus sellest, mis päriselt toimub. Ametisse saamisest alates on minister rääkinud vaid koolidest, mainimata sõnagi noorsootööst. Tõstku käsi, kes on kuulnud Liina Kersna suust sõna “noorsootöö” või “noorteorganisatsioon”. Prioriteete kinnitab huvihariduse toetuse vähendamine poole võrra, et tõsta selle eest õpetajate palkasid. Vaimse tervise tähtsust rõhutava ministri käitumine on seega küüniline, kui just noorte sotsiaalsesse heaolusse panustav mitteformaalne haridus sellisel viisil tähelepanuta jäetakse.

Hea minister, on aeg ärgata, Sinu valitsemisalas pole ainult üldharidus! Liina Kersna tegutseb, nagu oleks tema ametinimetus põhikooli ja gümnaasiumi minister, sest haridus- ja teadusministri töö ei lõpe sellega, kui noor kooliuksest välja astub. Noore elus on veel palju muud: mitteformaalne haridus, huvitegevus, noortekeskused, noorteühendused, kuid ka noorte heaolu. Need on vaid väike nimekiri sellest, mis noorele oluline on ning millele minister paraku tähelepanu ei pööra.

Noortevaldkonna olematut väärtustamist rõhutab veel enam tõik, et kõiki ministeeriumi valdkondi juhivad haridusvaldkonna taustaga töötajad. Vähem kui aasta aega tegutsenud Haridus- ja Noorteameti peadirektor teatas juunis, et lahkub ametist ning see andis sobiva pinnase juhtima panna ainult kooliharidusele tähelepanu pööravad inimesed. Peadirektori asetäitjaks määratigi kiiresti just senine hariduse taustaga kantsler. Juhtivametnike vangerdused jätavad täielikult tagaplaanile selle hindamatu töö, mida teeb noortevaldkond ning ministeeriumil ongi sedasi lihtne unustada ära noored. See on järgmine samm noortevaldkonna väljasuretamise poole, sest tegelikkuses noored ministeeriumi juhtkonda ei huvita. 

Ministeeriumi praegune käitumine on selge noahoop terve noortevaldkonna selga. Formaalhariduse poole kaldus ministeerium peab prioriteedid paika seadma ning mõistma, et noortega tegelemine – noorteorganisatsioonide koordineerimine, noorsootöö jms – ei saa kunagi otsa, sest uusi noori tuleb valdkonda pidevalt juurde. Nende kaasamine ühiskonna kujundamisesse ja harimine väljaspool koolipinki on igikestev ettevõtmine, mitte järjekordne linnuke kordasaatmist vajavate tööülesannete nimekirjas, nagu paistab see hetkel otsustajate jaoks olevat. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtkonda peab olema kaasatud noortevaldkonna taustaga inimene, keda päriselt huvitab valdkonna areng ning on pädev seda juhtima. Lisaks on arusaamatu, kuidas oodatakse üldharidusega tegelevalt asekantslerilt noorte teemade juhtimist – noortevaldkond ei saa haridusel sabas sörkida, vaid peab olema eraldi asekantsleri fookuses. Ning minister peab päriselt tunnistama, et ka noortevaldkond eksisteerib.