24. aug. 2021

Eesti Noorteühenduste Liidus on oma teekond alustanud palju noori. Üks neist on ka Saaremaa Gümnaasiumi direktor Ivo Visak, kellega tegi meie blogitiimi vabatahtlik Roos Marie Karmel Pšenitšnaja intervjuu.

Milline oli Sinu positsioon Eesti Noorteühenduste Liidus?

Mul oli tegelikult kaks positsiooni. Kui ma 2015. aastal sattusin ENLi, siis perioodil 2015-2016 olin ma Eesti Noorteühenduste Liidu osaluskogude koordinaator. Siis töötasin selle kallal, et Eestis erinevad otsustajad huvituksid sellest, mida noored arvavad enda kodukohas toiuvast. Lisaks proovisin neid panna kaasa mõtlema selles, mis oleks üldse mõnes linnas või vallas noortele oluline ja kasulik, sest kahjuks, kui noortevolikogusid ei võeta kuulda, on esmane loogika paljudel kohaliku tasandi poliitikutel, et noored vajavad järjekordset rulaparki.

2016. aasta jaanuaris alustasin Eesti Noorteühenduste Liidus juhatuse esimehena ning sellel positsioonil töötasin 2 aastat. Alguses olime juhatuses kahekesi aseesimees Kristjan Tedremaaga, kuid poole aasta pealt liitus ka kolmas juhatuse liige Egert Mitt.

Kui pikalt olid ENLis või sellega seotud?

Ametlikult kolm aastat – aasta osaluskogude koordinaatorina ja kaks aastat juhatuse esimehena, aga tegelik on taustalugu pikem, sest siis, kui noortevolikogude võrgustikku üldse loodi, olin mina Tartus esimese aasta üliõpilane ja juhtisin Tartu Noortevolikogu. See oli aeg, mil praegune Lasnamäe linnaosa vanem Vladimir Svet alustas Tallinnas noortevolikogu loomisega ning Tallinn ja Tartu hoidsid kokku, toetasid tihedalt teineteist, proovides säilitada oma sõnaõigust noortevolikogude maailmas, mis ka saavutati.

Kuidas üldse tee ENLi leidsid?

ENL leidis mind alguses ise üles, täpsemalt tolleaegsed osaluskogude koordinaatorid, kui ma veel Tartu Noortevolikogu esimees olin. Hiljem oli asi lihtsam – olin Mustamäel õpetaja ja see kool, kus ma töötasin, pandi kinni ja hetkeks oli õhus küsimus, kas jätkata õpetajana või teha midagi muud. Üks osaluskogude koordinaatoritest, Kadi Vahtra, võttis minuga ühendust, et kas oleksin valmis ühe projekti raames neid toetama ja kaasa mõtlema ning sujuvalt muutus see selleks, et kandideerisin Eesti Noorteühenduste Liitu osaluskogude koordinaatoriks.

Milline oli Sinu edasine käik peale seda seika?

Edasi olin ENLi ajal paralleelselt poole kohaga õpetaja Tallinna Laagna Gümnaasiumis, õpetasin seal 2016-2018 ajalugu, ühiskonnaõpetust, filosoofiat, väitlust ja graafilist disaini. 2018. aasta alguses 12. klassiga lõpetamise, ENLi juhatuses otsade kokku tõmbamise ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumis filosoofia kursuse õpetamise kõrvalt kerkis õhku taaskord küsimus “Mida ma siis lõpuks edasi teen?”. Käisid läbi mõtted jätkata mõnes MTÜs või toimetada edasi õpetajana, aga kuna lapsepõlvest saati oli mul huvi (graafilise) disaini vastu, kandideerisin disainiagentuuri Velvet. Seal osutusin valituks produtsendiks ning tegutsesin sellel positsioonil kaks aastat. Töö andis mulle suurepärase sisevaate erasektoris toimuvasse ning mul on selle üle väga hea meel. Soovitan kõigil noortel vähemalt korra töötada erasektoris, et paremini mõista, kuidas peavad erasektori ettevõtted võitlema selle eest, et leib töötajate lauale jõuaks!

Millist tüüpi inimesed sobivad kõige enam ENLi ning millised omadused peavad neil kindlasti olema?

Esiteks peab olema avatud mõttelaadiga, sest Eesti Noorteühenduste Liidus on palju eriilmelisi organisatsioone. Esiteks on seal väga erinevaid poliitilisi organisatsioone; palju noori, kes on täielikult huvitunud vaid ühest valdkonnast; noori, kes esindavad nt mõnda väga konkreetset noortegruppi. Kõige selle kõrvalt tuleb nt suurüritustel arvestada, et kohal peab kindlasti olema viipekeeletõlk ning mõne teema lahtiharutamisega võib minna pisut kauem aega. Õnneks pole minul siiani sellega probleeme olnud ega pole ka ise näinud, et mõnele noorele see ei sobi. Kindlasti on olulisel kohal ka õppimisrõõm. See infomaht, mis ENLi võrgustikus toimetades potentsiaalselt sinu käeulatuses on, on meeletu. Küll aga on kõige olulisem aspekt see, et organisatsioonidega on Eesti noortel võimalik väga palju head teha. Seega kui enda väärtuste eest seista ning nende teemadega aktiivselt tegeleda, on Eestis võimalik suuri asju juba väga noorelt korda saata. Hea näide ongi Eesti Noorteühenduste Liidu surve Eesti Põhiseadust muuta. Omal ajal ENLis töötasingi just selle nimel, et esimesed KOV-valimised olekski 16- ja 17-aastaste noorte jaoks turvalised.

Kui Sul oleks võimalus midagi Eesti Noorteühenduste Liidu juures muuta, kas teeksid seda ning kui jah, siis mida?

Ise arvan seda, et ENLil uued juhatused pärast mind on jätkuvalt teinud õigeid samme ja uks noorteorganisatsioonidele on veelgi enam avatud. Hästi avatud tuleb olla üleüldiselt noorte liikumiste osas, mis ei ole tänapäeval enam formaalsed (nt Fridays For Future, kes küll hiljem mingi MTÜ kehandi said), et nendega võimalikult kiiresti kontakti luua, et neid toetada ja aidata neid omakorda õigete kontaktideni.

Alati on olnud ka suur küsimus, kas ENL peaks äärmuslike noorteorganisatsioonidega suhtlema. Siin aga kerkib uus küsimus, et mis on reaalselt äärmuslik või kus need piirid algavad-lõppevad. Olles noorteorganisatsioonide eest seisja, peab olema valmis suhtlema tegelikult kõigiga. See, kas keegi sobib liikmeks või ei, on täiesti teine muusika. Päeva lõpuks aitab Eesti Noorteühenduste Liit kujundada Eesti noortepoliitikat ning poliitika üks põhiaspekte ongi see, et ükski kanal ei sulgu kunagi lõplikult!

Kuidas on ENL Sind inimesena muutnud?

ENLi kaudu sain väga hea ülevaate Eesti noortevaldkonnast. Teadsin sellest ka varem tänu Tartu Noortevolikogule, aga ENL avas uksed teadmistele, kuidas Eestis noortepoliitikat tehakse, kuidas asju suunatakse, mis toimub täpsemalt noorsootöös ja paljudes MTÜdes, mis ENLi kuuluvad. Samuti sain sealt meeletu kontaktibaasi, mis on igaveseks kasulik.

Mis oleks ENLis teisiti, kui Sina poleks oma teed selleni leidnud?

Meie juhatus võttis enda südameasjaks range eelarvepoliitika. Mul on väga hea meel, et Roger Tibari juhatus koos Mikk Tarrosega jätkas seda liini. Mingis mõttes noorteorganisatsioon võib nooruse uljuses igasuguseid huvitavaid otsuseid teha, aga selline täiskasvanulikum suhtumine sellesse, mis puudutab rahadega ümberkäimist, projektide kirjutamist ja selle eest vastutamist, peab jääma siiski olulisele kohale. See oligi just meie juhtkonna jaoks kõige olulisem. Mul on hea meel, et Roger ja Mikk järgisid seda sama teed ning eriline tänu ka selle perioodi nõukogu liikmetele, kes aitasid enda tarkusega teatud protsesse hõlbustada.

Milline on kõige eredam kogemus või mälestus, mis kerkib esile meenutades ENLi?

Ma sain endale sealt kaks väga head sõpra. Loomulikult sain ma palju häid tuttavaid, aga tõepoolest sain sealt kaks väga-väga head sõpra. Aseesimehed Kristjan Tedremaa ja Egert Mitt – võin käsi südamel öelda, et nende meestega võib luurele minna. Tegelikult oleme ka luurel käinud! Hiljem alustasime veel enda koolitusettevõttega, kuhu on tänaseks liitunud ka Omari Loid, kes oli samuti aktiivne noortevolikogude ja noorteorganisatsioonide võrgustikus. Just see väga heade sõprade leidmine on üks eredaim kogemus.

Loomulikult ka neid töö käigus juhtunud asju on lõpmatu pikk nimekiri. Näiteks kui oli päriselt käes päev, mil 16- ja 17-aastased valima läksid – see oli minu jaoks suur asi. See oligi kõikide nende suurte ettevõtmiste vili, millega olid toimetanud Eesti Noorteühenduste Liidu juhatused ja noortepoliitika nõunikud. Kõik need inimesed olid selle kallal üle kümne aasta vaeva näinud ja siis see lõpuks realiseerus. See oli mingis mõttes kustumatu mälestus, sest nägime ja kogesime demokraatia protsessi omal nahal.

On ka veidi kurvastavaid mälestusi. Pärast esimesi KOV-valimisi, kus 16-aastased said osaleda, ilmus artikkel selle kohta, kuidas noorte valimisprotsent oli väga väike. Uudis levis meeletul kiirusel, sabast võttis kinni ka president Kersti Kaljulaid enda sotsiaalmeedias. Küll aga jäi kõigil arvajatel arvestamata sealjuures see, et enamik noori käis esmavalijatena Emori küsitluse järgi üldse hoopis füüsiliselt valimiskasti juures, mille kohta statistikat ei tehta, aga e-valimiste osas on seda statistikat väga lihtne välja võtta. Ka meie enda turunduses ja kampaanias rõhusime päris palju sellele, et noored käiksid ikka valimiskasti juures ära, aga meediasse jõudis lõpuks ikkagi see, et vaat kui vähe käis noori valimas, et kas valimisea langetamist oli üldsegi vaja. Hea näide valeuudise levikust meie enda valdkonnas.

Kui Sul oleks võimalik iseendaga tollest ajast vestelda, mida talle ütleksid või soovitaksid praegu?

Hoolitse enda tervise eest rohkem.